Romet Kreek

Romet Kreek

Autor: Romet Kreek

Artikkel ilmus esmakordselt Ärilehes.

Möödunud nädalal otsustas valitsus, et teise pensionisambaga liitumine ja sealt lahkumine muudetakse vabatahtlikuks. Vastutuse seadmine inimeste endi õlule on tekitanud teravaid reaktsioone. Luminori Balti pensioniüksuse juht Rasmus Pikkani selgitab, et eestlastel pole rahakogumisharjumus geenides ning investeerimisuniversumis orienteeruda on keeruline, hajutatud portfelli luua kallis.

Kuidas on lood eestlaste säästmisharjumustega?

Eestlaste säästmisharjumused on halvad ja seda ükskõik millises võrdluses. Üks varaklass, kus eestlased on aktiivsed, on hoiused. Aga rahvusvahelises võrdluses on ka seda ikka vähe.

Miks eestlased nii vähe säästavad ja investeerivad?

Madal tulutase pole kasuks. Leia mõni inimene, kes ütleb, et ta tulutase on selline, et rohkem pole tarvis – kõik ta vajadused on kaetud. Palju on kinni ajaloolises taustas. Meil ei ole sajandeid kapitalikogumise kogemust ei üksikisikute ega suguvõsadena. Meil on viimase saja aasta jooksul nii mitu korda varasid nullitud ja uuesti lähtepositsioonile asetutud. Osalt lähtub ka teise samba vastaste kriitika just sellest argumendist. Võib ju õlgu kehitada ja öelda, et me ei tea, mis edaspidi toimub, kas eurost saavad lepalehed – sellised on debatist läbi käinud väited.

Unustame korraks ära, kus me oleme. Vaatame, kus olid britid, rootslased, ameeriklased 50 aastat tagasi. Me oleme äärealal ja meiega on palju juhtunud. Säästmisharjumus ei ole meil geenides. Noorematel on vähem sellist trotsi säästmise vastu. Säästmisharjumus tuleb keskkonnast ja ühiskonnast. Kui ühiskond seda ei toeta, siis seda ka ei teki. Seda tuleb pigem psühholoogidelt kui finantsala inimestelt küsida, miks ei säästeta.

Inimloomus on hästi loodud selleks, et aru saada, kuidas järgmise kevadeni vastu pidada. Küsimus, kuidas tulla toime kümne aasta pärast, on juba keeruline. Inimesed oskavad võib-olla mõelda riskile, et mis juhtub siis, kui järgmise 12 kuu jooksul jäädakse töötuks, kui tuleb majanduskriis, aga nad ei mõtle, mis saab neist 20 või 50 aasta pärast. Inimesed näevad end sellises olukorras pigem nagu kolmandat isikut. Nad ei näe seal iseennast ja seetõttu ei oska seda enda praeguse käitumisega kokku panna.

Me kipume unustama, et aeg on lineaarne ja liigub ainult ühes suunas. Me ei saa ajas tagasi hüpata ja mõelda: oleks ma siis teistmoodi teinud. Kes meist ei mõtleks lastele, et peaks nendega rohkem aega veetma. Aga täna ma olen nii läbi, et mul pole selleks aega, küll homme teen. Säästmisega läheb samamoodi: eile säästmata jäänut on raskem täna tagasi teha. Ma isegi ei kahtle selles, et enamik inimesi tahaks tegelikult rohkem säästa.

Kuivõrd segab säästmist ja investeerimist see, et paljudel inimestel on väike sissetulek ja vähe oskusi?

Investeerimine ja säästmine on väga erinevad tegevused. Säästmine pole midagi muud, kui kulutada vähem, kui teenid. Nii tekib sääst ja kontole raha või tähtajaline hoius. Selleks ei ole ju vaja oskust, vaid tahet ja distsipliini. See saavutatakse eri meetoditega. Kui näitlikustada sularahaga, siis sul on mitu rahakotti. Ühes rahakotis on pikaajaline sääst ja teine on kulutuste katmiseks, sinna tulevad jooksvad tulud ja sealt lähevad maha jooksvad kulud. Finantstehnoloogiakompaniid on loonud lahendusi, kuidas tõsta üks tükk teisest lahku. Selles ongi minu jaoks teise [pensioni]samba võlu. Raha on silma alt ära, ei teki huvitavaid mõtteid, mida saaks selle eest osta. Ka minul on väga huvitavaid mõtteid, mida teha säästuga, mis võiks tekkida või on tekkinud. Kogu tarbimisühiskond on sellele suunatud, et raha ei läheks säästudeks, vaid tarbitaks ära. Ka keskpankade rahapoliitika oma negatiivsete intressidega soosib seda, et sääste ei tekiks.

Omaette teema on, kuidas investeerida…

Investeerimisega on seotud tohutult palju müüte. See võib tunduda hästi lihtne. Väga lihtne on võrrelda võrreldamatut. Enamik järeldusi tehakse ajaloo põhjal. Tagantjärele tark on lihtne olla. Tagasivaates tundub kõik lihtne.

Graafiku vasak pool on alati selgem kui parem pool…

Just. Kui sa vaatad, mis graafikul toimus, saad sa alati ära selgitada, miks see nii toimus. Kui võtta ette need tegurid, mis hakkavad liikumisi edaspidi kujundama ja [mõelda,] kuidas võiks graafik välja näha poole aasta pärast, siis see on palju keerulisem. Investeerida tundub kohati lihtsam, kui see tegelikult on. Investeerimise [puhul] saab rääkida ka eri tasanditest – kas kasutada täislahendusi, kus sulle antakse nõu, või teha ise.

Sellega pole probleemi seni, kuni klient on valmis küsimustele vastama. Selle käigus hinnatakse pangas tema kogemust, rahalist võimekust, riskitaluvust. Kui seda tehakse, on võimalik klienti nõustada, kuid ainult tervikportfelli ulatuses. Kõige lihtsam on kliendile pakkuda väga hajutatud finantsinstrumente, olgu need fondifondid või laialt investeeritud fondiportfellid.

Privaatpanganduse klientidel on mahud taga ja neid saab nõustada, aga raskem on olukord nende klientidega, kelle summad on väiksed ja kes tahaksid vaikselt alustada. Siin tuleb appi digimaailm. Inimene on arvutiga kahekesi, tema ees on küsimused. Pärast nendele vastamist tuleb üks vastus: soovitus, mis tavaliselt on väga hajutatud lahendused. Kuid kas inimesed mõtlevad seda investeerimise all – pigem ikka mingit raju aktsiat või instrumenti, mis toodaks rajult tulu. Selle kohta ei saa pank nõustada. Me peame vaatama kliendi portfelli kui tervikut ega saa keskenduda ainult selle ühele osale. Sa ei saa minna arsti juurde sedasi, et ta vaatab sinust vaid ühte osa. Ükskõik mida ta sinuga teeb, ta vaatab sind terviklikult üle. Investeerimisnõustamisega on sarnane lugu.

Kui teine sammas tehakse vabatahtlikuks, kas inimesed hakkavad rohkem investeerima või kasutavad raha ära?

See on väga keeruline küsimus. Skeptiline mina ütleb, et ega küsitlustest vaata vastu õiged vastused. Küsitlustele vastates kujutavad inimesed oma kõige paremat mina. Kui võimalus on käes, siis oleneb väga palju detailidest. Mu kuri kahtlus on, et lühi- ja pikaajalise mina võrdluses on lühiajalise mina hääl finantssäästudest rääkides palju valjem ja raha võetakse välja. Eriti käib see väiksemate säästudega rahva kohta, kes vajab säästmist, kindlustunnet ja kaitsmist just rohkem. Kindlasti on palju perekondi, kus juhul, kui läheb pere-eelarve aruteluks ja teise pensionisamba rahasumma on käegakatsutavas kauguses, tekib kiusatus see välja võtta ja ära kasutada.

Kui raha saaks investeerimiskontole viia ja seda ise juhtida, siis kas see tasuks ära?

Kui antakse võimalus raha välja võtta, siis investeerimiskontosarnane süsteem ei päästa. Olgu seal siis peal maks või miski muu, aga see muudab raha kättesaadavaks. See on käeulatuses. Raskel ajal on sinnapoole kõige lihtsam oma käsi sirutada. Lisaküsimus on see, mida seal investeerimiskontolaadsel kontol teha tohib. Investeerimiskontode praegune süsteem on väga liberaalne. Et investeerimiskontode süsteem loodi, on väga kõva sõna, see on lihtne, ilus ja kergesti raporteeritav. Me võiksime uhked olla, et oleme sellise asja püsti pannud. Seal ei mindud liiale sellega, et oleks piiratud investeerimisobjektide ringi.

Seega need inimesed, kes teavad, mida nad oma rahaga teevad, saavad seda nagunii teha. Saab teha ka üsna toksilisi asju: võid astuda finantsafääri, kus tead, et mängu tulemus on kas sada või null. Selle välistamiseks on teise pensionisamba fondide investeeringud piiratud. Kuigi viimastel aastatel on piiranguid lõdvendatud, ei sa akuidagi võrrelda pensionifondides ja investeerimiskontodel tegutsemise vabadust. Kuid nüüd tehakse piiratud maailma kõrval kättesaadavaks kogu investeerimisuniversum, kus on keeruline otsustada. Hajutatud portfelli on kallis ise ehitada.

Mis juhtub, kui inimene hakkab pikemalt mõtlemata investeerima ja paneb kogu raha näiteks ühte aktsiasse ning siis kõik kaotab? Kas ta seostab oma otsust tagajärjega või on ebaõnnestunud tehingus süüdi kõik teised?

Inimene võib ise investeeringu leida või [olla kuulnud, kuidas] keegi sellest rääkis. Ehk kuulis ta ideest raadiost või luges ajalehest. Kas üldse peaks otsima süüdlast? See on inimloomusele nii omane, et kõik teised on süüdi, kui aga midagi sai hästi tehtud, siis on see enda otsus. Kui pensionisüsteemist lastakse [raha] piirangutega investeerimiskontole investeerida, kus saab osta ainult hajutatud lahendusi, siis tekib küsimus, miks teise samba fond ei sobi. Kui fondi sisse vaadata, siis nad ei ole halvad.

Kogu teise samba süsteem tehti algul liiga riski vältivaks. Minusugusele hästi noorele inimesele oli suurim lubatud risk kuni 50% aktsiariski pensioni teises sambas. Kui nüüd keegi võtab graafiku ja võrdleb pensionifondi tootlust USA laiapõhjalise aktsiaindeksi S&P 500 omaga, siis ei pea olema raketiteadlane, et aru saada, et need ei ole võrreldavad. Süsteem oli liiga riskivastane. See probleem on praeguseks likvideeritud. Tänapäeval saab pensionifond pea sajaprotsendiliselt aktsiatesse investeerida.

Mis lisaväärtust loob see, kui klient ostab investeerimiskontole mõne teise hajutatud riskiga lahenduse? Kas see alternatiiv oleks üldse odavam? Kui osta börsil kaubeldavaid fonde (ETF-e) ise, siis tuleb tasuda ostu- ja müügitasu ning pank võtab ka väärtpaberikonto haldustasu.

Mis alternatiivid saavad üldse odavamad olla? Ma ei usu, et see oleks kliendile lihtsam ja odavam. Kui üksikinstrumente hakataks ise ostma, siis juba puhtalt statistiliselt oleks ka inimesi, kellel veab. Väga raske on ette kujutada, et keskmine inimene sellest pikaajaliselt võidaks. Kui nad aga jõuavad sinna alasse, mida ma toksiliseks nimetasin, siis praegu finantsasutused klienti sinna ei suuna. Kui ise tahad, võid minna ja osta, aga sellist nõu ei anta. Osa inimesi pole üldse kvalifitseerunud riskima, mida nad siiski tegema hakkavad. Kuidas siis tagada, et kogu raha ei ole ühes aktsias? Ma ei tea sellele head lahendust.

Millise probleemi teise pansisonisamba remont üldse lahendab?

Ma ei tea, mis probleemi see lahendab. Kui kogu asi pihta hakkas, siis oli see ka minu ainuke küsimus. Mina tean pensionisüsteemis ainult ühte probleemi. Ka praegune teine sammas on kaugel piisavast. Teine sammas on liiga õhuke. Isegi praegu pole teises sambas säästmine adekvaatne. Ehk seegi tekitab pettumust teises sambas. Ootused ja finantsproblemaatika ei too kaasa muinasjutumaale saabumist. Pole vahepeal mingit nõidust, millest saaks tekitada müstilist tootlust.

Teine suur probleem on see, et pension on alati olnud ka riigi asi. See hägustab isiklikku vastutusala. Kui tead, et riik hoolitseb sinu eest ja sa pead ise natuke tegema, siis lõpuks on segane, mis on sinu ja mis riigi vastutus. Pensioni osas vastutus alati hägustub. Kui rääkida, kui palju me saame loota riigile, siis vaatame demograafilist püramiidi ja prognoosi. Ootus, et tulevane väiksem generatsioon maksab kinni eelmise suurema generatsiooni pensioni – see ei saa toimida. See toimib, kui rahvastik kasvab ega vanane. See näitab, kui palju tuleb kokku koguda, et saaks [pensione] välja maksta. Praegune teise samba reform ei saa seda probleemi lahendada.

Rohkem vabadust inimestele – see on tore, kuid see ei suurenda kindlust, kuidas ma 20 või 40 aasta pärast pensionipõlves hakkama saan. Miks me siis ei räägi sama võimsalt kiiruspiirangute tühistamisest, suuremast vabadusest valida, mida ma kopsudesse hingan, kui palju alkoholi endale sisse võtan, miks mitte ka narkootikume… Miks meil pole selles samasugust entusiasmi? Milleks meile kohustuslik liikluskindlustus? Meil on kohti, kus vabadused ei tööta sotsiaalseks hüvangu kasuks.

Kujutame ette, et meil ei ole sellisel kujul pensionisüsteemi 30 aasta pärast, kui demograafiline püramiid eriti valusaks muutub. Me oleme sotsiaalne ühiskond. Ma eeldan, et me ei lase inimestel vaesusse surra. See tähendab, ühiskond maksab selle kinni. Tulevased põlvkonnad maksavad kinni nende inimeste lollused, kes jätavad praegu iseenda pensioniks säästmata. Praegu on generatsioonidevaheline kokkulepe väga ebaaus, sest meie pensioni lapselapselapsed kinni ei maksa. See pole matemaatiliselt võimalik. Kõik need otsused tehakse lõpuks tulevaste põlvkondade arvelt, kes peavad arve kinni maksma.