Rasmus Pikkani | Foto: Allan Leppikson

Rasmus Pikkani | Foto: Allan Leppikson

Globaalne seis majanduses on hetkel päris keeruline ning kui proovida kõigile valitsevatele ebamäärasustele korraga mõelda, on depressiivne pilt kerge kujunema.

Viimase finantskriisi loodud avaliku sektori võlg pole kuhugi kadunud; üks globaalne supervõim teeb presidendi kaudu ennast taas „suureks“, trampides hoolimatult seni ühiselt saavutatud globaalse majandussüsteemi viljadel; üks sügavas segaduses EL-i liige proovib liidust lahkuda aru saamata, miks ta seda teeb ja mis on tagajärjed nii talle kui teistele, teadmata kuidas lahkumine korraldada… ja kas see üldse õnnestub. Kogu selle ebamäärasuse keskel on finantsvara juhtimine keeruline kunst. 

Nii räägib pikaajalise investeerimisvaldkonna kogemusega Luminori Baltikumi pensioni üksuse juht Rasmus Pikkani. „Samas – kui ajalugu veidi tagasi kerida, siis ega finantsturgudel toimuv pole kunagi väga etteennustatav olnud. Seega tuleb varasid hajutada. Teisalt on see just see väljakutse, mis mind käima tõmbab. Ilu on selles, et inimkond on leidlik, saadakse hakkama, kuigi kohati on väga valus.”
Pikkani on oma karjääri jooksul palju näinud, kuidas inimestel on sügav usk oma ratsionaalsesse käitumisse, mis tihti reaalsusele ei vasta. Mõtteviis, et ühel päeval on mu jooksvad tulud suuremad kui täna ja siis alustan päriselt säästmist, ei vasta enamjaolt tõele, sest kulud kasvavad tavaliselt koos inimeste tulude ootustega ja pingutustevabaks säästmiseks reserve ei jää.

Tegelikkus on see, et rahvastiku vananemine ja meid ümbritsev maailm jätab vähe ruumi usule, et keegi teine pensionipõlves meile harjumuspärase äraelamise garanteerib. Kuivad numbrid viitavad pigem olukorrale, kus vaid riigile lootvad tulevikupensionärid elavad suhteliselt kehvemas olukorras tänastest pensionäridest,“ on Pikkani veendunud ja teeb kiire arvutuse.

„Kui eeldada ülioptimistlikult, et kogutud säästud kasvavad samas tempos üldise elatustasemega ehk keskmise palgaga ja sama keskmise palgaga liigub üle elutsükli kaasa ka konkreetse isiku tulu, siis võib suhteliselt väikese vea hinnaga kõik kasvud arvutustest välja taandada. Ehk kui inimene kogub 40. aasta jooksul teise sambasse 6% palgast ja pärast kulutab seda 20 aastat, siis see sääst annab talle pensionilisaks 12% viimasest palgast. Kuna esimesse sambasse koguneb otse väljajagamiseks tulevikus tänasest oluliselt vähem, siis mõttemänguks võib keskmise palga teenija võtta tänase keskmise pensioni ja lisada sellele 10-12% keskmisest palgast ja küsida, kas see on talle piisav? Kui ei ole, siis lootus, et selle vahe arvutustulemuse ja ootuse vahel katab keegi teine, on selgelt naiivne,“ on Pikkani konkreetne. Ta on kindel, et silmas pidades elanikkonna pikaajalist heaolu peaks riigi roll olema mõningal määral inimest säästma sundida täpselt nii nagu riik seda läbi tubaka-ja alkoholiaktsiisi kehtestamise teeb. Eesmärk on üks – hoida inimest ennast kahjustamast.

Väga ohtlik on mängida mõttega teise samba näol vähest lisa pakkuda suutev süsteem tänases päevas tarbimisse laiali jagada – pigem tuleks mõelda sellele, kuidas oleks võimalik inimesi jõuliselt mõjutada oma enese pensionisse rohkem panustama. Säästmine on raske mentaalne otsus kuna säästmise mündi teisel küljel asub kohese tarbimisega suurendatud tänane heaolu, 

räägib Pikkani.

Luminoris on Pikkani tegelenud laiemalt investeerimis- ja kindlustustoodete pakkumise arenduse ja distributsiooniga ning erinevas vormis üle-Baltilisi organisatsioone üles ehitanud aastast 2009. Viimase kümne aasta jooksul on ühte potti kogunenud palju kogemusi. “Luminori lugu võlub mind – ehitada midagi ümber, ehitada tuleviku jaoks ja ehitada midagi teistmoodi. Baltikumi pensioniettevõtete strateegiline juhtimine annab võimaluse seda lugu edasi ehitada.“

Mehe esimene töökoht Eesti Pangas tuli üsna ootamatult. Oli tõenäoliselt aasta 1996 kui Hardo Pajula ökonomeetria kursust alustas EBS-is suur aulatäis tudengeid. Lõpetas selle aine vist vaid 8 ja Rasmus oli nende hulgas. Kui Eesti Pangas töövestlusel selgus, et ta kursuse lõpuni suutis teha, võeti ta pärast üsna lühikest vestlust majandusuuringute osakonda tööle. „Kuna tegelesin seal monetaarsektori analüüsiga, siis juba Keskpangast vaatasid igast nurgast vastu finantsturud, sealt edasi kutsuti mind Sampo Panka finantsturgude analüütikuks, kus esimeseks tööks oli igahommikune finantsturgude ülevaate kokkupanemine. Siis tuli juba Swedbanki fondijuhi amet ja sealt edasi portfellihalduse ning hiljem laiemalt säästu, investeerimis- ja kindlustustoodete pakkumiste juhi positsioon.“

Pikkani arvab, et ei tasu ennast piiritleda sellega, kuidas asju on tehtud, vaid tuleb vaadata olukordi uuesti ja värske pilguga. „See on ka põhjus, miks ma selles pangas praegu olen – siin saan seda teha. Oleme heas positsioonis – meil on võimalus üles ehitada üks pank üle Läti, Leedu ja Eesti. Meil on kogemus kolmest erinevast riigist ja nii oleme parimaid praktikaid arvestades uue süsteemi kokku pannud. Me ei halda enam viite või kuute eraldi funktsioneerivat panka vaid ehitame üles tehniliselt ühe. Klientide jaoks saame kindlasti lubada paremat ja tõhusamat panka. Ühte panka üleval pidades hoiame me kindlasti kulusid kokku. Kokkuhoid võib küll hirmsalt kõlada, aga ma näen juba praegu, kuidas mõttetuid kulusid vältides saab tõsta pakutava kvaliteeti. Kliendi jaoks pole vahet - kui tulemus on sama, siis pole oluline, kas mõnes osakonnas töötab 20 või 100 inimest. Me näeme, kuidas meie tulubaas väheneb - fondide valitsemistasud muutuvad järjest madalamaks. Selge on, et kui tulud vähenevad, siis üks viis on vähendada kulutusi,“ on Pikkani kindel.

Pikkani võrdleb Luminori hetkeseisu täisikka jõudva lapse kodust väljakolimisega. Vanemad on öelnud, et pead lahkuma ja palju energiat lähebki selle peale, kuidas varasematest emapankadest oma erinevate süsteemidega eralduda ning tuleb teraselt vaadata, kuhu suunas liikuda.

Sellises olukorras läheb vaja oskust vaadata laiemat pilti ning keeruliste protsesside lihtsaks vormimise oskust. “Kui on 10 teineteisest sõltuvat otsust, siis usun, et ma ma oskan need suhteliselt kiiresti lihtsamaks tükeldada. Me oleme täna kolmes riigis ja kindlasti saab varasid juhtida tõhusamalt tehes selliseid otsuseid, mis süsteeme efektiivsemaks muudavad.”

Laiema pildi hea tajumine on teada ka Rasmuse sõpradele, kes aeg – ajalt kipuvad tema käest ka otse finantsasjades nõu küsima.

“Minu kõige suurem õudusunenägu on see, kui keegi sõber helistab ja ütleb et tal on 30 000 eurot üle ja küsib, mida ta sellega tegema peaks? Siin pole lihtsaid õigeid vastuseid ja tohutult keeruline on midagi soovitada. Eriti juhul kui tagaplaanil kumab lootus investeeringuga kiiret hõlpu lisatulu teenida. Pikaajalisema kapitali säilitamise ootusega on lugu pisut lihtsam ja siis saab alati abiks võtta hea sõbra riskide hajutamise – kuigi seda peetakse enamasti jällegi liiga igavaks lahenduseks.    

Finantstagavarade loomisel on esimene samm alati see, kuidas säästud leida ja alles pärast seda saab investeerimise peale mõelda ning see esimene samm on alati keerulisem, on Pikkani kindel. Samas mõistab ta täiesti, et ükskõik mida ta pensionisüsteemi kohta ütleb - alati võidakse arvata, et sul on oma nahk mängus ja sellepärast räägid nii. „See on nagu aktsiisidega või mis iganes muu poliitilise teemaga - kui räägib näiteks alkoholitootja, ega siis neid ei usuta kuna esirinnas, enne sisulist mõtet, kumab alati ärihuvi. Samas on alati parem kuulata neid, kes valdkonnaga kursis on kuna nad elavad pidevalt konkreetse teema sees. Seega võtan ma julguse ja ütlen taas, et adekvaatsete pensionisäästude kogumine on ennekõike iga isiku enda vastutus. Kõige lihtsam ja tõhusam viis säästa on läbi pideva regulaarse kogumise ja investeerimise ehk siis kindlal palgapäeva-lähedasel kuupäeval panna kindel summa kindlasse skeemi – sõltumata väljas valitsevast ilmast või meeleolust. Kolmanda pensionisamba süsteem annab sellele tegevusele kõrvale väga meeldiva maksumotivatsiooni.“

Pikkani tõdeb, et hektilistel aegadel on hea meeles pidada, mis on need kõige suuremad investeeringud inimese elu jooksul. “Olen veendunud, et selleks hetkeks kui pensionile lähed, peaks lisaks kogutud pensionisäästudele sinu elukoht sulle kuuluma. Ma olen ise varasemalt üsna halb säästja olnud, olen seda õppinud läbi harjutamise ja siis kui pere tekkis. Lisaks pikaajalisele plaanile peab igaühel kindlasti olema mingi puhver selleks ajaks, kui tuludega ootamatult midagi juhtub või kui tekib ootamatuid kulutusi. See võiks olla nii, aga kahjuks statistika väidab, et reaalsus on midagi muud. Eks me kõik ole inimesed ja elame tänases päevas ning raske vaevaga kogutud puhver võtab tihti meie mõtetes sujuvalt hoopis uue näo ja hakkab selle näoga ka meiega läbirääkimisi pidama – olgu selleks näoks kas kalastuspaat, suvemaja, uuem auto või puhkusereis. Kurb reaalsus on aga see, et kui vestlus kujuneb liiga tihti edukaks, siis seda puhvrit meil peagi enam pole.”

Pikkani ise pidas mõned aastad tagasi „vestlusi oma säästudega“, millest üks võttis mootorpaadi näo – sellise kuhu ka mõlema poisiga vabalt kalastades tegutsema mahutakse. Täna on see mootorpaat suurema osa aastas Emajõe ääres, kuid vanaisa ja isaga merest kala püüdma harjununa on jõgi ja Peipsi midagi sellist, millega mees pole ühte keelt seni leidnud.

„Isegi lootust andvaid hetke on olnud hõredalt. Parimad kalapüügid on ikka seni Saaremaalt tuttavatest mere lahesoppidest. Ja eelmine aasta oli Saaremaal vist vähemalt viimase kümne aasta parim – õnneks olid väga mitmel eriti edukal käigul ka pojad kaasas. Eelmisel aastal proovisime tuulehaugi spinningupüüki – seda polnud me varem teinud. Kuidagi oli see sport meie pere haugijahile keskendunud kalastusharjumustest mööda läinud – aken selleks spordiks on kalendris kevadeti küll lühike, aga kogemus võrreldes muu püügiga väga eriline,“ on Rasmusel hea meel, et kalapüük peretraditsioonidest täitsa kadunud õnneks pole.