Tõnu Palm, Luminori Eesti peaökonomist

Tõnu Palm, Luminori Eesti peaökonomist

Pensionireformiga kaasneb kodanike suurem vabadus ja seega ka vastutus seista hea oma tulevaste pensionisäästude eest. Suurem valikuvabadus, olgu siis investeerimise maailmas või majanduses laiemalt, on turumajanduse toimimiseks vajalik ja seega kindlasti hea asi.

Terve konkurents motiveerib ettevõtjaid töötama pidevalt välja uusi atraktiivsemaid väärtuspakkumisi. Võtame näiteks legendaarse esimese nutitelefoni mudeli iPhone 1, mis muutis kardinaalselt globaalse tarbija arusaama telefonist. Sellele olid sunnitud järgnema kõik teised tootjad ning kokkuvõttes ei ole pirukast ilma jäänud keegi. Telefone ostetakse hoopis rohkem, andmevahetuse mahud kasvavad eksponensiaalselt ning üha põnevamad 5G- ja 6G-teenused avardavad tulevikus veelgi meie arusaama võimalikkusest. Ilma nutitelefonita ei kujuta enamik oma elu ette, sest see on elementaarne põhivajadus, nagu ka internet. Kes ei usu, siis sulgege päevaks oma laste nutitelefoni pakett. Ma arvan, et põlastavamaid nägusid pole te tükil ajal näinud.

Sarnaselt on Tesla raputanud autotööstuse hiiglasi mõtlema suurelt, sest urbaniseeruvas ühiskonnas võidavad lõppkokkuvõttes lahendused, mis toovad modernsesse linna puhtama õhu ja vaikuse. Kes toob siis turule soodsad õhusõidukid (ummikute vältimiseks), riigivalitsemist ja üldse elamise kunsti õpetavad AI-d (vaadake vana filmi „Ex Machina“) või teleportimise teenused?

Konkurents ja innovatsioon käivad alati käsikäes ning teenivad ühiskonna huve. On selge, et ka panganduses ja pensionisüsteemides toimub edaspidi huvitavaid tehnoloogilisi muutusi, millest kliendid võidavad.

Kui tuua poliitikute kavandatavast pensionireformist välja kõige suurem positiivne mõju (mille ulatus küündib rohkem kui miljardisse eurosse), siis paradoksaalsel kombel ei ole see vägikaikavedu fondide teenustasu ümber, vaid tegelikult pensioni väljamaksete süsteemi muutus, kus kodanikul on võimalus tulevikus võtta pensioniikka jõudes kogu raha ühekorraga välja. Mis oluline reformijate lubaduste kohaselt saab seda teha tulumaksuvabalt ja see on ka väga loogiline.

See muudab totaalselt konkurentsi võrreldes praeguse olukorraga. Klient võib nüüd ise otsustada: kui turul puuduvad atraktiivsed konkureerivad lahendused, siis saab ta auga väljateenitud säästud investeerida ise.
See on iseenesest mõistetav majandusega kursis olevatele inimestele. Samas teavad praegu väga vähesed kodanikud seda, mis juhtub nende säästudega siis, kui jõutakse pensioniikka. Mis tootlust investeeringud teenivad ja kas investeeritud raha on ka pärandatav või lisatakse üldisse potti, millest suppi keedetakse? Tavakodanik ja eeskätt nooremapoolne lihtsalt enamasti ei mõtle sellele, mis toimub kogutud pensionisäästudega kaugemas tulevikus.

Raha väljavõtmise lahendus tekitabki konkurentsi. See paneb teenusepakkujad pingutama juba kogunenud suurte säästude nimel, mis võivad liikuda osaliselt nii tarbimisse (ravimitesse ja arstiteenustesse), kinnisvarasse, investeerimiskontole kui ka fondifondidesse ja pensionikindlustusse. Oleme seega astunud sammu tagasi kapitalismi, mis on selgelt edukam kui sotsialism ja valikuvabaduse puudumine.

Kasutades võimalust töötada kauem ja samas reinvesteerides teise sambasse kogutud raha ka pensioniikka jõudes, teenitakse reaalset lisatulu suurelt summalt, mis parandab seenioride sissetulekut. Võimalusega, et pensionäril tekib pensionieas võimalus raha tulumaksuvabalt välja võtta tekib reaalselt konkurents, mis motiveerib teenusepakkujatel pakkuda atraktiivseid konkureerivaid võimalusi hoida raha kauem fondides ning teenida reaalset tootlust. Viimasel kümnel aastal on hinnakasv akumuleeritult olnud 26%, seega vaid seda ületav tootlus loob lisandväärtust. Enamus fonde on ületanud märkimisväärselt hinnakasvu ja nende seas domineerivad agressiivsemad fondid, mis investeerivad rohkem aktsiatesse. Võite pensionifondide lehel (pensionikeskus.ee/statistika/ii-sammas/kogumispensioni-paevastatistika) veenduda, et nutikas säästmine tasub ennast ära. Investeerimise maailm sõltub suures osas globaalmajanduse vangerdustest ja tuleviku prognoosime on raske ja keerukas töö. Tähtis on teha igal ajahetkel tark valik ja selleks tasub võimalusel olla ise kursis laiemalt globaalmajanduses toimuvaga, konsulteerida sõprade ja spetsialistidega. Investeerimise maailmas ei ole kunagi seda ühte toimivat retsepti, kui vast see, et noortel ei tasu riske vältida ja valida alati seda kõige konservatiivsemat fondi. Pensionieale lähemal tasub muutuda konservatiivsemask ja hakata aktsiate asemel rohkem raha hindama.

Teine sammas muutub tegelikult märkimisväärselt atraktiivsemaks ja koos sellega kahaneb inimeste soov maksta sambasse keskmisest vähem (makstes näiteks ümbrikupalka või isegi OÜ-tades). Kes maksab ausalt palgatulu, ei peaks solidaarsuse egiidi all jagama tulusid pensionisammastes ümber nendega, kes nn optimeerivad makse näiteks OÜ-es. Pensionide sõltuvus teenitud tulust (mitte tööaastatest) motiveeriks noori pingutama ja säästma, samaaegselt nõrgemate toetamine sotsiaaltoetustega ja esimesest sambast nn miinimum elatustaset pakkudes loob turvalise ja tervema ühiskonna. Kui võtame ära motivatsiooni ekstra pingutuseks pole põhjust oodata ka soovi säästa ja olla ettevõtlik. Solidaarsuse egiidi all ümberjagamine vähendab motivatsiooni pingutada ja seeläbi ausalt riigi arengusse panustada. Tuleb premeerida neid, kes otsustavad panustada II sambasse ja koguda ausalt vanaduspõlveks, mis vähendab rahulolematute ja populismile avatud valijate hulka tulevikus.

Pensionifonde on mõnuga nahutatud madala tootluse eest, kuid see ei pea valdavalt paika. Tuleb vaadata ka peeglisse, et milliseid fondivalikuid on siis ise tehtud.

Paljude pensionifondide tootlus on olnud vägagi hea (olen enda valitud fondi tootlusega küll rahul) ja teenustasud on fondi tootluse kõrval minu jaoks olnud suhteliselt teisejärguline teema. Kui fond inflatsiooni ületavat tulu ei teeniks, siis paratamatult otsiksin alternatiivi.

Teenustasud on muidugi pikemaajalisel investeerimisel olulised, kuid nendest olulisem on investeeringute valik ja tootlus. Investeerimisteenus ei ole tasuta lõuna, samamoodi maksame ka meditsiiniteenuse või autoremondi eest. Pangandus on paratamatult kulukas lõbu.

Kokkuvõttes väidan seda, et teine pensionisammas muutub veelgi atraktiivsemaks valikuks nendele säästjatele, kellel napib aega, oskusi ja huvi olla pidevalt kursis globaalse majanduse vangerdustega. Kujutame ette, mis toimuks erainvestori peas, kui korduks aasta 2008 ning turud avaneksid ühel päeval näiteks 20% miinuses ja aastane langus küündiks 50%-ni.

Kas jätkuks siis meelekindlust ja tarkust teha õigeid investeerimisvalikuid? Fondijuhid, kes on näinud varasemaid kriise, on tõenäoliselt finantsturgude lainetusteks veidi rohkem karastunud. Pealegi ei saa fondid teha emotsionaalseid otsuseid, sest oma piirangu seab investeerimise raamistik. Meil on praegu käsil pikim majanduskasvu periood ja kasvule järgnevad teadagi langused.

Need suhteliselt harva esinevad riskid ei tähenda aga seda, et pensionisäästjale peaks päitsed pähe panema. Ka paljudel fondidel on raske tulla toime erakordsetes olukordades. Pikemas perspektiivis ei ole tasuta lõunaid ja pealtnäha kõige kindlamad süsteemid osutuvad kas ebaefektiivseks või ei toimi nii, nagu kavandatud.

Minu isiklik arvamus on, et investeerimiskonto võimaldamine on kokkuvõttes selgelt positiivne ettepanek: tänu konkurentsile muutuvad säästmislahendused veelgi paremaks. Pidev muutumine ja arendustöö tuleb kasuks nii klientidele kui ka turuosalistele, sest me konkureerime tulevikus globaalsete lahendustega. Investeerimise maailm on pidevas muutumises ja me peame püsima konkurentsis.

Isegi kui alustaval investoril tuleb maksta väike kooliraha, on finantshariduse ja ka poliitika seisukohast parem, kui uus põlvkond hakkab võimalikult vara mõtlema säästmise ja investeerimise peale. Investeerimine ei lase uuel põlvkonnal võõrduda ka kuivade uudiste ja hariva meedia tarbimisest, mis tähendab tulevikus targemaid poliitilisi valikuid, puudutagu need siis keskkonnasäästu või kliimat. Ainuke asi, mida ma ei toeta, on kohustusliku säästmise kaotamine. Milleks anda võimalus tarbida, kui seda tehakse niigi palju!

Tuleb kiita idee autoreid. Kodanikel tekib esimest korda võimalus võtta kogunenud pensionisäästud pensioniikka jõudes välja ning reinvesteerida vabal valikul (olgu siis lastesse, kinnisvarasse, fondi, arstirohtudesse vms).
Euroala teiste riikide lahendustega konkurentsis püsivatest lahendustest võidavad pikemas perspektiivis nii teenuste tarbijad kui ka pakkujad, sest atraktiivsus toob ringlusse rohkem raha.

Tegemist on puhtalt isikliku vaatenurgaga ja see võib olla ka ekslik. Olen pensionide valdkonnas üsna võhik, sest see ei ole minu huviorbiidis ja ei jälgi arutelusid. Samas lubab see olla kõrvaltvaatleja. Praegu ei tea enamik, kui palju muudetakse teise sambasse investeerimist etemaks ja tootlikumaks, sest lahendused sõltuvad detailidest. Ka mul on palju mõtteid, kuidas seda süsteemi teha veelgi paremaks, kuid las need ootavad tulevikku.

Saan vaid öelda, et Luminor on tulevikus tulemas välja huvitavate investeerimist toetavate lahendustega. Sellest aga edaspidi.
 
Tõnu Palm
Luminori Eesti peaökonomist