Rasmus Pikkani, Luminori Baltikumi pensioni üksuse juht

Rasmus Pikkani, Luminori Baltikumi pensioni üksuse juht

Rasmus Pikkani
Luminori Baltikumi pensioni üksuse juht

Sama vääramatu jõuga, nagu liigub meie poole aasta kõige pimedam aeg, läheneb meile ka pensionireform.

Kui iga-aastase möödapääsmatu kaamosega oskame enamasti toime tulla, siis pensionireform oma väljakuulutatud vormis kätkeb endas palju uudset ja tundmatut. Iga tundmatu asi aga tekitab ohtralt küsimusi ja väärkäsitlusi. Seepärast on ehk õige aeg plaanitud reformi põhipunktid veel kord läbi käia.
 
Esiteks kõige segasem ja vastuolulisem osa - eesmärk

Eesmärk on midagi, mida iga reform peaks omama. Pensioni reformijad on enda tegevuse eesmärgiks nimetanud ennekõike üksikisiku valikuvabaduse. Ning reformiga tuleb neid kaasa koguni kaks. Esiteks vaba voli oma kogutavaid pensionisääste paindlikumalt investeerida. Teiseks aga vabadus pensioniks kogumisest loobuda.

Kui esimene vabadus on piisavalt hea korralduse ja piisava reguleerimise puhul mõistetav, siis teise vabadusega on lugu palju keerulisem. Seda eriti olukorras, kus töötava elanikkonna (maksumaksjate) ja kogutavatest jooksvatest maksudest sõltuvate eakate proportsioon muutub jõuliselt töötava elanikkonna kahjuks.
 
Mida tavainimene peaks teadma?

Inimene, kellel kokkupuude makromajandusliku analüüsi ja finantsturgudega on napp, võiks esiteks lähtuda ühest imelihtsast reeglist: vähem sääste pensioniikka jõudes on igal juhul halvem kui rohkem sääste.

Liigse kindlustundega ei saa pensioniea poole kulgeda enamik meie elanikkonnast - Inimene, kes üle oma elu teenib palka, mis ei ole väga kaugel Eesti keskmisest, peab üksnes I ja II sambale (praeguses vormis) toetudes pensionieas hakkama saama sissetulekuga, mis on alla 40% tema viimasest palgast.

Mida kaugemal keskmisest on see palk suuremate numbrite suunas, seda nutusem on kõnealune protsent ehk asendusmäär konkreetse isiku jaoks. Ja kuigi keskmisest kesisema palga puhul see asendusmäär pisut kerkib, on I ja II sambast tulev absoluutsumma sellise inimese jaoks ikkagi väga väike.
 
Enim mõjutavad pensioni kaks tegurit

Tegureid, mis määravad tulevase lõplikku pensioni suuruse, on iseenesest palju. Neist kõige olulisemad on aga siiski vaid kaks.

Esiteks – milline näeb välja tulevane esimene sammas ehk see on osa pensionisüsteemist, mida rahastab töötav elanikkond. Ennekõike sõltuvad I samba võimalused töötavate inimeste koguarvust (või täpsemalt nende ja vanaduspensionäride proportsioonist), valitsevast maksusüsteemist (ehk maksude vormist ja tasemest) ning I pensionisamba solidaarsusest ehk sellest, kui suurel või väiksel määral sõltub I samba pension pensionäri varasemast palgast ning kui palju on samba eesmärgiks tagada minimaalne äraelamine kõigile pensionäridele.

Ei pea pikalt analüüsima mõistmaks, et kaks viimast on poliitilised otsused, mis kehtivad täpselt senikaua kuni tuleb uus poliitiline otsus. Esimene – ehk demograafia – on „pikema vinnaga“ protsess ning mingis ulatuses on see ka prognoositav. Pikemas perspektiivis sõltub see näiteks migratsioonipoliitikast ehk ühiskondlikust tolerantsusest sisserände suhtes ning sellest, kui palju toetab ühiskond lastega perede elukorraldust (näiteks lasteaiad, koolid, huviringid).

Mis on aga esimesest sambast rääkides oluline meeles pidada - esimene pensionisammas ei ole varade kogum. Tegu on konkreetsel hetkel kogutud maksude summaga, mis siis sotsiaalsüsteemi kaudu vastava perioodi pensioniteks konverteeritakse. Kui pole maksumaksjaid, siis pole ka maksutulu ega I samba pensioni.

Teine oluline tegur pensionipõlve heaolu tagamisel on I samba kõrvale kogutud isiklikud säästud. Sõltumata nende sisust ja vormist. Olgu selleks siis kinnisvara, mets, mitmesugustest finantsvaradest koosnev investeerimisportfell, kuld, Bitcoin’id, ainulaadsete savikannude kollektsioon ning ka II ja III pensionisamba osakud. Selles (mittelõplikus) loetelus erineb II sammas praegu vaid kohustuslikkuse ja III sammas soodustava maksukorralduse poolest.

Oluline on mõista, et säästud ei teki tühjast õhust - säästud saavad tekkida vaid tarbimata jäänud tuludest, olgu tulud siis regulaarsed või ühekordsed. Pidev kogumine on vaevaline ja püsivust nõudev tegevus: mida automaatsemalt seda tüüpi protsess toimib ning mida vähem kiusatusi igapäevaelu saab selle häirimiseks pakkuda, seda kergemini ka kogumine kulgeb.

Aga tulles pikema vaate juurest tagasi reformi juurde. Meist paljusi peaks täna huvitama, et mis on meie valikud, kuidas reform meid mõjutab ning mis ohud hiilivad reformi sügavamates soppides ja nurgatagustes.

Väga oluline on mõista, et kui inimene soovib ka ise oma pensioniea eest hoolt kanda, siis tänased otsused kuuluvad igale isikule endale. Teda ümbritsevate isikute reformiga seotud otsused ei saa mõjutada tema isiklike otsuste optimaalsust.

Lahkujad ei mõjuta jääjate käekäiku!

Pensionireformi puhul huvitab igaüht just see, kuidas niisugune ümberkorraldus teda mõjutab või ohustab. Paljud tulevased pensionärid, kes eelistaks valitud II sambafondi kogumist jätkata, tunnevad praegu hirmu, et sambast lahkujad võivad mõjutada ka nende vara käekäiku. See kartus on tegelikult põhjendamatu: enamik Eesti pensionifonde saab suurepäraselt hakkama ka väga arvuka lahkujaskonna korral. Ning fondist lahkujad ei võta kaasa sentigi fondi jääjate varast. Kui fondist sooviks lahkuda näiteks kolmandik osakuomanikest, siis nende tarbeks realiseeritakse ka vastav osa fondi varadest. Järele jäänud kaht kolmandikku see lahkumine otseselt mõjutada ei saa.

Kui mõelda mõnele konkreetses fondis esineva finantsvara turuhinnale, siis võib ulatuslikum realiseerimise surve mõne vara hinda mõjutada. Kuid selle mõju osaliseks saavad proportsionaalselt nii lahkujad kui ka jääjad.

Kui tegemist on ajutise survega (mida ühekordsed vood pea alati on), siis selle tõttu kannatavad rohkem just lahkujad, mitte jääjad kuna jääjate osaks saab ka survele järgnev taastumine.

Sõnaga – kui soov on jätkata kogumist II sambasse, siis igal isikul on vabadus lähtuda vaid enda eelistustest!
 
Pensioni investeerimiskonto alles võtab kuju

Me veel ei tea, kuidas hakkab tehniliselt välja nägema personaalne pensioni investeerimiskonto lahendus. Üldjoontes peaks see sarnanema juba tuttava investeerimiskontoga ning andma üksikisikule tema kontol asuva ja pensionisüsteemi kaudu regulaarselt juurde laekuva raha investeerimisel laialdasema vabaduse.

Mis instrumente kontole täpselt lubatakse, kas kontosid saab olla vaid üks või mitu (erinevate teenusepakkujate juures), millised on raporteerimiskohustused, milline regulatsioon laieneb kontoga seotud nõustamisele - need on kõik täna vastuseta küsimused.

Nagu igal teenusel, on ka investeerimisteenustel oma hind. Seda ka pensioni investeerimiskontol

Kui pensionikonto peensused on veel ebaselged, siis üks on kindel: väikese mahu investeerimisel kipub kulude osakaal kiiresti kasvama. See ei ole eraisikule investeerimisteenust pakkuvate finantsasutuste kius või saamahimu. Lihtsalt kogu masinavärk, mis hoiab finantssüsteemi üleval, on mahukas ja suur osa kuludest on tüki-, mitte mahupõhised. Just selleks, et väikesi investeeringuid kuluefektiivselt ehk koos teha, on finantsinnovatsioon juba ammu loonud investeerimisfondid (lisaväärtuseks on võimalus ka väikseid summasid investeerides riske hajutada).

Niisiis tuleks enne pensioni investeerimiskonto kasutusele võttu tähelepanu pöörata kõigile nendele tasudele, mis tekivad nii ühekordsel vara ümberpaigutamisel kui ka kontole lisanduva raha pideval investeerimisel.

Lõpetuseks

Kuigi lähiajal tõenäoliselt räägitakse pensionireformiga avanevatest erinevatest võimalustest palju, on üksikisikul oma esimeste otsuste tegemiseks jäänud aega veel vähemalt 8 kuud. Kiiret ei ole täna ühegi otsusega!

Oma pensionivara haldamises aktiivsemat tulevast rolli nägevatel isikutel tasuks järele jäänud aega kasutada ennekõike enese harimiseks. Tasub uurida finantssüsteemide toimimist ning minimaalselt endale selgeks teha aktsiate ja võlakirjade põhiomadused; uurida mõistet „diversifikatsioon“ (ja selle kodumaist vanarahvatarkust kogutud munadest ja neid kandvast ühest korvist) ning klassikaliste investeerimisfondide ja ETFide toimimispõhimõtted (sest need on vahendid, mis peaks ennekõike kuuluma piiratud investeerimismahtudega pikaajalistesse portfellidesse). Ning viimaseks – enne vahendite ümbersuunamist ühest süsteemist teise, teha endale selgeks erinevate lahenduste pikaajalised kulutasemed (sh ka jooksvate juurdelaekumiste investeerimine).

Neile, kes kaaluvad tõsimeeli kogumissüsteemist lahkuda, on oluline enesele selgeks teha, kas tulevastest jooksvatest tööjõumaksudest finantseeritud I pensionisammas on see, millele julgetakse kogu oma pensioniaegne heaolu panustada.