Kui panganduskeelt kasutada, siis olen kulgenud siiamaani üsna lineaarselt. Õppisin Tallinna Reaalkoolis, mis tollal oli veel Tallinna 2. Keskkool. Kui saabus aeg valida elukutse, käis peast läbi päris mitu mõtet. Mind on alati köitnud arhitektuur, disain, ruumikujundus, nii kaalusin ühe võimalusena oma isa jälgedesse astumist ehk arhitektuuri õppimist. Samal ajal töötas mu ema tollases Hoiukassas ühe Tallinna rajooni hoiukassade võrgu asejuhina.

Elukutse valikul sai aga määravaks üks Soome televisioonist nähtud sari - „Capital City“, kus tegevus käis pangas ja börsil. Kõik seal toimuv oli äärmiselt põnev ja tekitas minus tunde, et just seda ma tahaksingi teha. Tol hetkel polnud see koheselt veel võimalik, sest oli nõukogude aeg ja sellist pangandust Eestis veel ei olnud.
Sellest hoolimata hakkasin tasahilju ikkagi seda teed käima, asudes Tartu Ülikooli majandust õppima.
 
Auditooriumist otse Eesti Panka

Aastal 1990 lõpetasin Tartu Ülikooli rahanduse ja krediidi erialal. Samal aastal loodi Eesti Pank, mida asus juhtima Rein Otsason. Mul õnnestus saada tööle sinna valuutaosakonda, kuhu alguses kuulus peale minu veel ainult Rain Lõhmus. See oli tohutult põnev ja äge aeg.
Töötasin paar aastat Eesti Pangas ja siis jäin seoses poja sünniga pea neljaks aastaks koju. Muide, praeguseks töötab ka tema pangas ja justnimelt Luminoris.
 
Loomulikult privaatpangandus

Kui saabus aeg tööle tagasi minna, oli elu Eestis vahepeal oluliselt edasi liikunud: käibel oli Eesti kroon ja tekkinud hulk kommertspanku. Kuna „Capital City“ mõlkus mul ikka veel meeles, tundus just kommertspangandus põnev väljakutse ja igati loogiline jätk olevat. Seega, kui üks kunagine ülikoolikaaslane kutsus mind toonasesse Ühispanka tööle, ei kahelnud ma hetkegi.
Seal oli äsja loodud esimene privaatpanganduse osakonna alge, mis kandis tollal personaalpanganduse nime. Nii olengi 1996. aasta kevadest tegelenud just privaatpangandusega. Algus oli ülimalt huvitav, sest Eestis ei teadnud siis keegi veel päris hästi, mida privaatpangandus õigupoolest tähendab. Me alustasime sõna otses mõttes nullist. Mäletan, et 1996. aastal oli meil kliente alla 20.
Kuna kõik oli siis veel nii alguses, saime hästi palju ise teha ja mitte ainult – ka ise välja mõelda. Käisime päris sageli põnevatel koolitustel väljaspool Eestit, sest oli ju tohutu vajadus õppida ja selgemaks saada, mis see privaatpangandus on ning kuidas seda võimalikult hästi teha. Kasvasime ja arenesime koos selle sektori ning oma klientidega.
 
Elu nagu unelmate seriaalis

Äärmiselt rahuldust pakkuv on olnud olla panganduse arengu sees, seda kõike ise näha, kogeda ja üles ehitada. Minu puhul kehtib küll reegel, et millest unistad, see täitubki. Kui kunagi unistasin „Capital City“ seriaalis nähtud tööst, siis nüüd ma teengi seda. Armastan väga oma tööd kliendihaldurina, mulle meeldib selle ameti mitmekihilisus.
Ühel pool on kliendid, kes mind üllatavad, rõõmustavad ja virgena hoiavad. Nendega suheldes saan vaimselt üha rikkamaks. Mis seal salata, mulle meeldib suhelda.
Teisel pool on kogu põnev ja pidevalt muutuv finantsmaailm, milles toimuvaga end pidevalt kursis hoian. Mind väga huvitab igapäevaselt meie ümber asetleidev ning see, kuidas asjade käigud erinevaid arenguid loovad. Oma kasvavate teadmiste põhjal saan klientidele uusi lahendusi pakkuda.
Meie töös on kahtlemata kõige olulisem usaldus, selle loomine ehitamine ja hoidmine. Kui kliendisuhe areneb, muutudes ajas üha tugevamaks ja paremaks, on see hea märk selle kohta, et klient usaldab.
Nii hea tunne on, kui klient kohtumise lõppedes ütleb, et sinuga oli väga huvitav rääkida. Minu eesmärk on olla oma klientidele usaldusväärne finantspartner. Soovin, et meie koostööd väärtustataks.
 
Puhas nauding

Finantsmaailm on päris spetsiifiline, enamik inimesi sellega iga päev kursis olla ei jõua, sest kõigil on ju oma eriala, tööd ja hobid. Siin tulemegi appi meie, privaatpanganduse inimesed. Puhas nauding on pakkuda oma kliendile seda tuge, mis on meie üksuse pädevuses.
Igaks kohtumiseks valmistun põhjalikult ette. Kui üks portfelli ülevaatamine koos kliendiga kestab ca 1,5 tundi, siis ettevalmistus selleks võtab pea-aegu sama palju, millele lisandub veel kohtumisele järgnev töö.
Peab ütlema, et mul on vedanud ka sellega, et mind on alati ümbritsenud ägedad töökaaslased ja hea töökeskkond, kus tekib mõnus sünergia. Ma pole ennast veel kunagi tabanud nädala keskel mõttelt, et tuleks ometi juba nädalavahetus. Loomulikult tahan minagi puhata ja naudin vaba aega, aga ilmselt pole see töö veel ennast minu jaoks ammendanud.
 
Monika Melts
Luminori privaatpanganduse vanemkliendihaldur