Eesti põllumajanduse areng sõltub ekspordist ja tooraine väärindamisest | Luminor

Aasia eksportturu osatähtsuse kasv, investeeringud tehnoloogiasse ning tooraine mõttestatud väärindamine on peamised märksõnad, mis jäid kõlama möödunud nädala lõpul Maamessil toimunud Luminori põllumajandusteemaliselt arutelult.

„Põllu- ja metsamajanduse ning taime- ja loomakasvatuse harude osakaal kokku on stabiilselt küündinud ca 5%ni kogumajanduse lisandväärtusest, kuid kaudsed mõjud on suuremadki,“ märkis Luminori peaökonomist Tõnu Palm. Põllumajanduse arengu seisukohalt tasub tema hinnangul senisest enam kaaluda Aasia eksportturge ning otsida võimalusi tooraine väärindamiseks. „Praegune kasvav trend on näiteks mahetoodang. Tootjad võivad koostöös kehtestada mahetoodangu kvaliteedistandardid, mis ei ole tootjale liialt koormavad, kuid mis oleks euroopa keskmisest tasemest kõrgemad. See aitaks mahetoodangut turundada ning toetaks ekspordihindasid,“ avaldas ta arvamust.
 
„Lääneliku toidukultuuri matkimine Aasias on midagi, mille laineharjal tasub purjetada,“ märkis E-piima juhatuse esimees Jaanus Murakas. „Puhas toit on see, mille eest ollakse mitmel pool Aasias valmis maksma vajadusel isegi 10 kordset hinda.“ Jutt sellest, et jaapanlane juustu ei söö ning transport nullib kogu kasumi, on Muraka sõnul järjekordne müüt, mille taha ei tohiks oma tegevuses takerduda.
 
Murakas hindab piimandusvaldkonna käekäiku üldiselt heaks. „Globaalsel tasandil ennustati, et 2018. aasta tuleb mullusega võrreldes kehvem, kuid tegelikult näeme, et tänavune teine poolaasta võib kõvasti järele võtta.“
 
Kuid kuidas läheb loomakasvatusel? Saaremaa Tuule Grupi põllumajandusosakonna juhi Kaido Kaasiku sõnul on valdkond, kus nemad tegutsevad, lihaveise kasvatus, Eestis täna üsna noor, kuid samas kiirelt kasvav - peamised arengud on toimunud viimase 15 aasta jooksul. Kaasik tõi välja, et just Saaremaal on lihaveiste kasvatamiseks väga head tingimused, mis võimaldavad karja suurendada ideaaljuhul isegi 50 000ni.
 
See toob aga uued väljakutsed, mis seonduvad turustamisega ja see omakorda eeldab mahukaid investeeringuid. Üldise sektori murekohana näeb Kaasik killustatust. „Toetusmeetmed on sektorit küll kasvatanud, kuid mitte ühtlustanud, ning palju kannatab kvaliteet. Hetkel on rohkelt väikeseid ettevõtjaid – 2166 lihaveise kasvatajast on kuni 20 ammega üle 1300.“
 
Teraviljakasvatuse suurimatest väljakutsetest rääkides tõi Lääne-Virumaal tegutseva Voore Farmi tootmisjuht Margus Lepp loomulikult välja ilma faktori. „Eestis on taimekasvatuse periood üks maailma lühemaid ning sellest parima väljavõtmiseks oleme investeerinud kallitesse täpis-seadmetesse, mis võimaldaks kogu tööd ära teha võimalikult kiirelt ja efektiivselt.“ Eraldi viitas Lepp veel sellistele seadmetele, mille abil saab jälgida seda, et taimekaitsevahendeid lisataks vaid vajalikus koguses ja õigel momendil.
 
Tooraine väärindamisest ja kitsamalt mahe-toodangust rääkides märkis Murakas, et võib-olla tasuks meil järgida hästiarenenud kapitalistlike riikide, nt Taani, eeskuju, kus tooraine väärindamise küsimus on lahendatud mitmekümne aastase riikliku kava ja toega. Sama meelt oli ka Lepp, kes viitas üldisele hinnatundlikkusele, mistõttu ei ole paljudel juhtudel teravilja väärindamine otstarbekas – paradoksaalselt on see viinud olukorrani, kus lõpuks ostame Saksamaalt tagasi jahu, mis on seal Eesti teraviljast toodetud. Lihaveiste kasvatuse seisukohalt pidas Kaasik kõige olulisemaks, et kuna tegemist on üsnagi noore valdkonnaga, on hetkel põhiline laiendada teadmisi ja saada pikemajalisi kogemusi. Ühiselt leiti, et võib-olla tasuks meil tõepoolest seada esialgu sihiks olla „mahedamad“ kui on Euroopa keskmine tase.