Mis meenub Sulle esimesena pöörastest üheksakümnendatest, kui kõik oli majanduses veel võimalik ja igat asja tuli õppida käigu pealt, tuginedes vaid tund-tunnilt kasvavale kogemusele?

Mäletan tollaseid sündmusi eredalt. Kuigi praeguseks on nii elu- kui ka ülikoolitunde ja töökogemust panganduses kogunenud mitme aastakümne jagu, sai huvi investeerimise ning inimese vastu alguse sellel põneval, seiklusfilmi meenutaval kümnendil.

Olin lõpetanud Saaremaal keskkooli kuldmedaliga ja tundsin, et kõik teed on valla. Veetsin aasta Taanis Bornholmi kommertskoolis ja suundusin siis Eestisse naastes majandust õppima, üsna ruttu läksin õpingute kõrvalt ka tööle. Kuna üheksakümnendate esimene pool oli aeg, kus noored vaatasid tekkivate pankade poole, sai minu tööalane teekond alguse tellerina Raepangas.

Peagi avanes imedemaa ehk Tallinna börs

Rae- ja Forekspank ühinesid ning algas ettevalmistustöö Tallinna börsi avamiseks. Nendes ettevalmistustes oli hea võimalus ka minul oma panus anda. 

1996. aasta 31. mail alustas tööd Tallinna börs ja Eestis võttis maad investeerimisvaimustus. Ka mina, kes ma olin kogenud üheksakümnendate alguse metsikut inflatsiooni, panin oma säästud raha teenima soetades Rakvere Lihakombinaadi aktsiaid. Närv ei pidanud algul vastu ja ööuni oli häiritud. Pärast nelja rahutud ööd müüsin seetõttu nad maha.

Teenustasude maksmise järel jäi mulle kätte 50 krooni kasumit. Sain aru, et nii tühise tootluse eest on neli magamata ööd liiga ränk hind. Väärt kogemuse võrra rikkamana hakkasin ennast harima, et koguda investeerimiseks vajalikke teadmisi ning vähendada põhjendamatuid hirme. Sellest ajast ongi investeerimismaailm olnud kindel osa minu elust.

Investeerimisbuumi arengud

Pärast börsi avamist tekkinud buumi ajal arenes investeerimisteenuste maastik kiiresti – ja siis tuli 1998. aasta ja raske Vene kriis. Järgnesid pankade liitumised ja ühel hetkel sai minust Sampo töötaja. See oli väga põnev aeg, mida ma ei vahetaks ühegi teise kogemuse vastu: sain olla üks neist, kes aitas üles ehitada Sampo personaalpanganduse, millest hiljem kasvas välja privaatpangandus. Avastasin oma kutsumuse, milleks on töö inimestega. Kõik need elus üht-teist juba saavutanud kliendid, kellega personaalpanganduses kokku puutusin, tekitasid minus huvi inimloomuse ja motivatsiooni vastu. 

Rahatarkusele lisandusid psühholoogi teadmised

Kantud suurest soovist inimestega süvitsi töötada, astusin 2005. aastal psühholoogia magistrantuuri. Keegi peale minu enda ei uskunud, et see õppimine on täistöökoha ja viieaastase lapse kõrvalt võimalik. Pidin ju koolis käima nädalavahetustel ja tihti ka tööpäevaõhtuti. Kursusekaaslased pudenesid ükshaaval kooli nimekirjast, kuid mina jõudsin õnneliku lõpuni: cum laude!

Kuhu edasi?

Pärast teise lapsega koju jäämist 2007. aastal teadsin, et Samposse tööle tagasi ma enam ei lähe. Ka tollane Hansa- ja Ühispank mind ei köitnud, kuna seal tundus olevat liiga palju reegleid ning piiranguid. Seega tegin mõnda aega hoopis psühholoogi tööd, mis peagi muutus coaching’uks. 

Aastal 2016 jõudsin tänu Mandatum Life’i tegevjuhi kutsele finantsmaailma tagasi juhtima varahalduse kliendisuhteid. 

Luminor meeldis koheselt

Peagi hakkas levima uudis, et DNB ja Nordea panevad leivad ühte kappi. Sellise mastaabiga liitumine tundus midagi nii põnevat, nagu oleksid üheksakümnendad tagasi. Ühinemisuudisele järgnes teade, et uue panga juhiks saab hinnatud renomeega Erkki Raasuke. Järgmisena kuulsin juba nime Luminor, mis kõlas kuidagi helgelt.

Õnneks oli huvi kahepoolne ja nii tulingi eelmise aasta märtsis tööle Luminori, hakates investment coach’i na toetama investeerimisnõustajaid igapäevatöös ja enesearengus.

Mullu detsembris sai minust Eesti privaatpanganduse juht. See on senistele töödele ja õpingutele loogiline jätk: põimuvad ju selles ametis investeerimine ja psühholoogia üsna tihedalt. Üle kõige huvitab mind see, kuidas privaatpanganduse tiimi liikmed tegutsevad, mis neid motiveerib ja millist väärtust nad suudavad kliendi jaoks luua. Loomulikult on oluline ka väärtus, mida mina ise tiimile ja klientidele loon. 

Tee siia on olnud pikk, kulgedes läbi eneseotsingute ja enesearengu. Tänu sellele oskan hinnata oma tiimi liikmete erialase kompetentsuse kõrval ka üldinimlikke väärtusi. Sünnivad ju otsused, mis kasvatavad elukvaliteeti heade professionaalsete ja inimlike omaduste sünergiast. 

Kristi Lapa
Luminori Eesti privaatpanganduse juht