Investeerides kindlustad enda tulevikku

Kristi Virkus
Luminori privaatpanganduse kliendihaldur

Ma ei saa öelda, et oleksin juba kooli ajal tundnud suurt huvi investeerimise vastu. Lõpetasin 1980-ndate lõpus hõbemedaliga tollase Tapa 1.Keskkooli (praegune Tapa Gümnaasium) ja medali saamine oli justkui eeltingimus sellele, et kindlasti tuleb ülikooli minna.
 
Eriala valida ei olnud lihtne

Loomulikult polnud sel ajal rahandus üldse populaarne ala, aeg oli lihtsalt teine. Mõtlesin pärast lõpetamist õpetajaameti peale, aga ei suutnud otsustada, mis aine õpetajaks tahaksin saada. Kuigi koolis oli minu lemmikaine matemaatika, ei näinud ma selles siiski enda tulevikku.

Ema töötas kaubanduses ja see andis mulle lõpuks valiku tegemisel suuna. Tollasel defitsiidiajastul oli kaubatundmine üks ülikooli suurima konkursiga eriala. Kui sinna sisse sain, oli ikka väga hea meel. Seda, kui suur saavutus oli pääseda kaubatundmist õppima, näitab ka tõsiasi, et peaaegu kogu kursus komplekteeriti medalistidest.

Eks tol ajal õppisime ülikoolis päris palju ka seda, mida edasises elus vaja pole läinud. Nagu noortel tihti, on minugi eredamad tudengimälestused hoopis ühika- ja muust seltsielust. Käisin aktiivselt laulukooris, sealt on pärit paljud minu ülikooliaegsetest tuttavatest.
 
Elu hakkas muutuma metsiku kiirusega

Lõpetasin Tartu Ülikooli 1992 aasta detsembris ja pool aastat pärast seda sündis mul poeg. Olin temaga kaks aastat kodus. Need olid aastad, kui elu muutus ümberringi pöörase kiirusega. Natuke tekkis tunne, et elu läheb mööda.

Nägin kõrvalt kõiki neid põnevaid muutusi: minu ülikoolikaaslased said tööle huvitavatesse kohtadesse ja ma hakkasin ka ise tööle kibelema.

Sel ajal oli tärkav pangandus hästi populaarne, sellesse valdkonda olid tööle läinud ka paljud minu kursusekaaslased. Nii tunduski pangandus igati loogiline valik.
 
Alustasin 1995. aastal Ühispangas tellerina

See oli põnev aeg: pangad arenesid väga kiiresti.

Suhtusin töösse innuga ning kuidagi märkamatult läks nii, et aasta pärast olin juba kontori juhataja. Olin siis vaid 26-aastane ning see oli Ühispanga kõige suurem ja olulisem kontor. Eks ma püüdsin hakkama saada ja tegelikult väga nautisin seda tööd. Läksin igal hommikul õhinaga kontorisse ja õhtul oli raske õigel ajal lahkuda, nii palju oleks soovinud veel teha.

Pean kohe ütlema, et väga põnev on mul pangas siiani. Finantsmaailm ja majandus laiemalt on minu jaoks huvitavad, hoian end finantsturgudel toimuvaga pidevalt kursis. Oma kasvavate teadmiste ja kogemuste baasilt saan luua väärtust ka oma klientidele.

Hästi tore ja arendav on ka klienditöö, kus avastad inimestega suheldes uusi nüansse. Mulle meeldib inimesi aidata, neile nõu anda.

2000. aastal, kui Ühispangast oli saanud Rootsi pank, sain Preatoni pangalt igati hea pakkumise ja võtsin selle vastu. Mäletan sealset perioodi kui huvitavat ja arendavat aega, mis möödus mõnusalt ühtehoidvas kollektiivis.

Mõne aasta pärast aga tundsin, et isiklikku arengut silmas pidades on aeg edasi liikuda. Kuna Preatoni pank oli üsna väike, polnud seal paljusid tooteid olemas ja suuremates pankades tundus üldine areng kulgevat kiiremini. Nii jõudsin Hansapanga privaatpanganduse kliendihalduri kohale. Just siis sai alguse tegelemine sama asjaga, mida teen praegugi.
 
Finantskriisi korralik õppetund

Mulle meeldis tollane Hansapanga tööõhkkond, seal tehti mõtestatud äri, arendati inimesi, olemas oli toetav meeskond. Olin Hansapangas päris pikalt ehk aastatel 2005–2013. See aeg andis suurepärase kogemuse finantsturgudega töötamisel ja klientide nõustamisel, eriti kuna sellesse ajajärku jäi ka finantskriis. Me justkui valmistasime kliente selleks ette, rääkides, et majandus on tsükliline ja ühel hetkel võib tulla ka turgude langus 10–20%. Aga selleks, mis tegelikult juhtus, me valmis polnud.

Siiski olime nõustamistöös ilmselt midagi õigesti teinud, sest klientidelt ei tulnud palju kaebusi, olime ka raskel ajal nende jaoks olemas. Tegime koos klientidega suure kriisi läbi ja sellest ajast kasvas ka minu sisemine kindlus enda professionaalsuse suhtes.
 
Ühel hetkel oli aeg taas muudatusteks. Valisin laual olevastest huvitavatest pakkumistest Luminori eelkäija Nordea panga privaatpanganduse oma ja ehitasin seal üles uue kliendiportfelli.
 
Mis saab edasi?

Ma ei tee tavaliselt üleliia täpseid tulevikuplaane.  Aga võin öelda, et praegu naudin tööd mida teen, mul on väga toredad kliendid ja kolleegid.
Inimeste nõustamine rahapaigutuse asjus on  äärmiselt vajalik. Ideaalis ei peaks inimene elama palgast palgani, vaid regulaarselt tuleks säästa, mingit puhvrit tuleviku tarbeks omada ja seda targalt investeerida.

Privaatpanganduse kliendid on valdavalt juba finantsiliselt kindlustatud. Meie klientide nõustamisel on oluline nende soovidest ja eesmärkidest aru saada ning just  neile sobivaid  lahendusi leida. On hea meel, et saame oma teadmisi ja kogemusi jagades kliente neile olulistes küsimustes aidata ning neile pikaajaliselt toeks olla.

Olen säästnud alates esimesest palgast

Minu enda investeerimiskogemus ulatub tagasi aega, kui töötasin Ühispangas ja raha kasvatamine on olnud minu hobi. Olen pidanud arvestust oma tulude ja kulude kohta sellest päevast peale, kui oma esimese palga sain. Panen iga kuu midagi kõrvale. Iga päev ma oma väärtpaberiportfelli jälgimise peale aega ei kuluta, pigem vaatan korra kuus, mis seis on ja mida edasi võiks teha. Usun sellesse, mida klientidele räägin ja käitun ise samade nõuannete järgi, mida jagan.
 
Hobid  kosutavad

Väljaspool tööd meeldib mulle endiselt laulda. Tõsi, pärast poja sündi oli umbes kümneaastane paus, sest pühendusin vaid tööle ja perele. Kui poeg sai suuremaks, hakkasin taas laulmas käima ning teen seda siiani. Laulan kahes kooris ja sellele kulub kolm õhtut nädalas. Muide, ka minu pangas töötav poeg tegeleb muusikaga ja kirjutab lugusid tuntud Eesti artistidele.

Käin regulaarselt ka joogas, see hoiab meeled rahulikuna. Korra aastas üritan kuhugi reisile minna, kus pole veel varem käinud, eelistan aktiivset puhkust ja kohaliku kultuuriga tutvumist.